Aeroobikakuninganna Merle Laud armastab üllatusi
Mullu detsembris Aeroobikakuninganna tiitli võitnud Merle Laud on armas, särtsakas ja jutukas noor naine, kes lausa pakatab positiivsusest. Tema sõnul ei tohi inimesele kunagi jätta ütlemata, kui tema juures midagi meeldib, sest teistele heameele valmistamine on nii lihtne ja samas oluline.
«Mul on pidevalt hästi kiire,» muigab Merle. «Ausõna, ma ei tunne enam iseennast äragi! Kui kolm aastat tagasi oleks keegi mulle öelnud, et mul pole aega kinno minna või et ma päevast päeva otsin taga oma võtmeid või telefoni, oleksin nad välja naernud. Varem panin tähele isegi seda, kui keegi oli mu laualt pliiatsi laenanud ja selle teise kohta tagasi pannud. Aga nüüd? Kohutav!»
Kohtla-Järvel sündinud Merle elab praegu Rakveres, kuid käib kord nädalas tööl Tallinnas. Tema töö on seotud tantsimise ja spordiga. Tantsimist õppis ta Viljandi Kultuurikolledžis ning kui ta Rakverre tagasi oli kolinud, hakkas sealses esteetika- ja tantsukoolis koolitüdrukutele tantsutrenne andma. «Kaks aastat tagasi oli mul 11 tantsugruppi, nüüd on üheksa, mis teeb kokku ligi 250 last. Aga kui aus olla, siis tahaksin seda arvu veelgi vähendada. Ma lihtsalt annan endast oma töö ja hobiga seoses nii palju ära, et olen kaks suve vastu võtnud praktiliselt kurnatusest siruli,» jutustab aeroobikakuninganna. «Nüüd olen targem ja jälgin oma tervist väga hoolega. Nii kui tunnen, et olen väsinud, otsin kohe asendaja – ei taha enam haige olla.»
Tantsu kõrval on Merlel veel üks suur hobi – jooksmine. Ja jooksmine metsas omaette, kindlasti mitte üksluisel staadionil või maanteel. Kui eelmise aasta suvel haigust pikemalt maad võttis, ei suutnud neiu ära oodata, millal saaks jälle tossud jalga tõmmata ja metsarajale minna. Tal oli unistus saada endale i-Podiga ühendatud botased – need on sellised jalatsid, mille all olev kiip annab infotmatsiooni jooksumaa kohta ning valib vastavalt tempole muusika. Tookord Merle siiski mõtet uusi jooksutosse soetada ei näinud, kuid seoses aeroobikakuningannaks saamisega täitus see unistus tal ometi – just sellised jooksujalanõud oli üks kingitus võitjale.
Spordipisik on arvatavasti vanematelt päritud, kes on Merlele olnud suureks eeskujuks läbi elu. Isa oli noorena hea jooksja ja mängis kõike võrkpallist maleni. Ema oli rahvatantsija. Merle mäletab oma vanemaid igal peol esimeste seas tantsupõrandal keerlemas. «Super väljamõeldised need saate «Tantsud tähtedega» laadi sõud – need panevad inimesi rohkem tantsima ja liigutama. Kunagi ei tohi häbeneda, mida sa teed. Kui naudid oma liikumist ise, tundub see teistele ka vägev – nii ütlen alati oma tüdrukutele.»
Veel meeldib talle päevitada ning päikese käes raamatuid lugeda. Merlel on suvepuhkuseks juba suur hulk kirjandust ootele pandud. Lisaks tahaks ta rohkem käia kinos ja teatris, sest praegu lihtsalt ei jõua. «Ma jumaldan õudusfilme! Kardan ka, aga ikkagi tahan vaadata. Psühholoogilised ja mitmetimõistetavad ning sellised, kus lõpp jääb lahtiseks või peab ise kaasa mõtlema, on samuti täiesti minu maitsele. Anthony Hopkinsi filmides pole ma kunagi pidanud pettuma ning Julianne Moore meeldib ka väga.»
Teatris käib Merle põhiliselt Rakveres. Käiks ka Tallinnas, aga pealinna etendustele on raske pileteid saada. Kindlasti tahaks ta ära vaadata «Aabitsakuke», Vargamäe maratonetenduse ning näha ka head sõpra NO teatris esinemas.
Aeroobikakuninganna tiitel tuli täieliku üllatusena
Detsembris toimunud aeroobikavõistlustel valiti kuningannat juba 14. korda. See üritus, kus on võimalus end proovile panna nii aeroobikatreeneritel kui ka harrastajatel, on tore traditsioon. Neljas voorus selgitatakse välja neiu, kes jäljendab kõige paremini treeneri liigutusi, on hea rütmitajuga, naiselik ja sportlik samaaegselt ning kes väljendab oma musikaalsust liikumise kaudu.
Merle nendib, et talle tuli võit täieliku üllatusena. «Kõik teadsid, et ma lähen koolitusele, aga et selle raames on ka võistlus, sellest ma ei rääkinud. Ei uskunud, et võiksin võita, see oli nii vahva üllatus! Kui elukaaslane helistas, et noh, kuhu sa jääd, kihistasin torru, et ma olen nüüd kuninganna. Kõik olid hämmingus, ma ise kõige enam,» räägib üllatusi armastav värske võitja.
Meeldivad võimsad autod
Juhiload sai Merle kaks aastat tagasi, nii et «vahtraleheaeg» on kohe-kohe läbi saamas. Alguses sõitis neiu Nissan Primaraga, siis elukaaslase Saab 9-5ga. «Autoga sõita mulle meeldib ja Saab oli oma suuruse ja võimsusega väga meeltmööda. Kui võistlustel Volkswagen Eose aastase kasutuse võitsin, siis vaatasin seda masinat ja mõtlesin, et ... nii väike,» naerab Merle, kes istub autoroolis iga päev. «Aga kui oli nädal aega sõitnud, siis ei raatsinud enam käest lasta! Kuigi enne olin mehega kokku leppinud, et ma ikka aeg-ajalt laenan suuremat autot ka, pole ma seda teinud, sest Volkswagen on tegelikult nii mugav. Vajutad gaasi – ja lendab edasi. Kui võimalik, ostaksin sellesama auto endale ära! Mul on juba praegu kahju, et pean selle aasta lõpus tagasi andma.»
Teine põhjus, miks Merle uut autot alguses pelgas, olid suured reklaamkirjad masinal. «Ma pole ju väga suurte kogemustega sõitja ja nii kartsin, et äkki juhtub midagi ja siis kõik ju tunnevad auto järgi ära, kes sõidab, ning jään kohe hambusse. Aga nüüd olen harjunud ja püüan teistele liiklejatele olla pigem eeskujuks,“ jutustab ta. «Olen muidu ka ikkagi suhteliselt seadusekuulelik ja kiirust ületan vaid vahel harva tühjal maanteel ja siis ka vähe. Püüan jälgida, et teistel oleks hea sõita. Mõtlen, et kui mina olen vastutulelik, siis ehk teised on minuga ka ja ehk ühel päeval paraneb nii üldine liikluskultuur.»
Autos armastab Merle kuulata muusikat, kuid vastupidiselt enamikule inimestele, kes autos kõva häälega kaasa laulavad, tema hoopis hüpleb heatujuliselt. «Vahel Rakverre sõites mõtlen küll, et kui keegi mind näeks niimoodi hüppamas ... ja panen harimise mõttes käima raadio. Aga poolel teel tüdinen ning lemmikplaat läheb jälle peale.»
Mis on lemmik? Ka muusika osas on Merle äärmiselt tolerantne ning kuulab vastavalt tujule nii rokki, diskot kui ka meditatsioonimuusikat. Üks tema lemmikuid praegu on muide Metsatöllu «Hundiraev».